Mis on kliirens ja kuidas seda veerelaagrite puhul mõõdetakse?

Veerelaagri kliirens on maksimaalne aktiivsus, mis hoiab ühte laagrirõngast paigal ja teist radiaal- või aksiaalsuunas. Maksimaalset aktiivsust radiaalsuunas nimetatakse radiaalkliirensiks ja maksimaalset aktiivsust aksiaalsuunas aksiaalkliirensiks. Üldiselt, mida suurem on radiaalkliirens, seda suurem on aksiaalne kliirens ja vastupidi. Laagri oleku järgi saab kliirensi jagada kolmeks tüübiks:

I. Algne luba

Vaba kliirens enne laagri paigaldamist. Algse kliirensi määrab tootja töötlus ja montaaž.

2. Paigaldage vahe

Tuntud ka kui sobivuslõtk, on see lõtk, mis tekib siis, kui laager, võll ja laagrikorpus on paigaldatud, kuid veel ei tööta. Paigalduslõtk on väiksem kui algne lõtk interferentspaigalduse tõttu, mis kas suurendab sisemist rõngast, vähendab välimist rõngast või mõlemat.

3. Tööluba

Kui laager on töökorras, tõuseb siserõnga temperatuur maksimaalselt ja soojuspaisumine maksimaalselt, mistõttu laagri kliirens väheneb. Samal ajal tekib koormuse mõjul veerekeha ja laagriraja kokkupuutepunktis elastne deformatsioon, mis suurendab laagri kliirensit. See, kas laagri töökliirens on suurem või väiksem kui paigalduskliirens, sõltub nende kahe teguri koosmõjust.

Mõnda veerelaagrit ei saa reguleerida ega lahti võtta. Neid on saadaval kuues mudelis, vahemikus 0000 kuni 5000; on tüüp 6000 (nurkkontaktlaagrid) ning tüüp 1000, tüüp 2000 ja tüüp 3000, mille siserõngas on koonusekujuliste aukudega. Pärast reguleerimist on nende veerelaagrite paigaldusvahe väiksem kui algne vahe. Lisaks saab mõnda laagrit eemaldada ja vahet reguleerida. Laagreid on kolme tüüpi: tüüp 7000 (koonusrull-laager), tüüp 8000 (tõukelaager) ja tüüp 9000 (tõukelaager). Nendel kolmel laagritüübil puudub algne vahe. Tüüpide 6000 ja 7000 puhul on radiaalne vahe ja aksiaalne vahe samuti vähenenud ning vastupidi, samas kui tüüpide 8000 ja 9000 puhul on praktilise tähtsusega ainult aksiaalne vahe.

Õige paigaldusvahe hõlbustab veerelaagri normaalset tööd. Liiga väikese vahe korral tõuseb veerelaagri temperatuur ja laagrid ei saa normaalselt töötada, mistõttu veerelaager jääb kinni; liiga suur vahe, seadmete vibratsioon ja veerelaagri müra.

Radiaalse kliirensi kontrollimise meetod on järgmine:

I. Sensoorne meetod

1. Käsitsi pöörleva laagri puhul peaks laager olema sile ja painduv, ilma kleepumise ja kokkutõmbamiseta.

2. Raputage laagri välimist rõngast käsitsi. Isegi kui radiaalne vahe on vaid 0,01 mm, on laagri ülemise punkti aksiaalne liikumine 0,10–0,15 mm. Seda meetodit kasutatakse üherealiste tsentripetaalsete kuullaagrite puhul.

Mõõtmismeetod

1. Kontrollige ja kinnitage veerelaagri maksimaalse koormuse asendit kaliibriga. Sisestage kaliiber veerelaagri ja välimise (sisemise) rõnga vahele 180° nurga all ning sobiva paksusega laagri radiaalne kliirens. Seda meetodit kasutatakse laialdaselt isejoonduvates laagrites ja silindrilistes rull-laagrites.

2, kontrollige indikaatoriga, seadke esmalt indikaator nulli ja seejärel tõstke veerelaagri välimine rõngas üles. Näidiku näit on laagri radiaalne kliirens.

Aksiaalse kliirensi kontrollimise meetod on järgmine:

1. Sensoorne meetod

Kontrollige veerelaagri aksiaalset lõtku sõrmega. Seda meetodit tuleks kasutada siis, kui võlli ots on avatud. Kui võlli ots on suletud või seda ei saa muudel põhjustel sõrmedega kontrollida, kontrollige, kas võll pöörleb painduvalt.

2. Mõõtmismeetod

(1) Kontrollige kaliibriga. Töömeetod on sama, mis radiaalvahe kontrollimisel kaliibriga, kuid aksiaalne vahe peaks olema

C = lambda/sin (2 beeta)

Kus c -- aksiaalne kliirens, mm;

-- Mõõtepaksus, mm;

-- Laagrikoonuse nurk (°).

(2) Kontrollige indikaatorit. Kui kangi kasutatakse liikuva võlli suunamiseks kahte äärmusasendisse, on indikaatori näitude erinevus laagri aksiaalne kliirens. Kangile rakendatav jõud ei tohiks aga olla liiga suur, vastasel juhul tekib laagri kesta elastne deformatsioon. Isegi väga väike deformatsioon mõjutab mõõdetud aksiaalse kliirensi täpsust.